history of misery...stretched into smile

Best of 2011. Underground Black metal, osa II

2012-01-01T21:06:00.003+02:00

Tuli veidi laiskus peale ja ei jõudnudki vana aasta sees seda ära teha, aga nüüd siis nagu lubatud kogu ülejäänud 2011 aasta mainimist väärt ugbm:

*Hiljuti avastasin Oregonis tegutseva leibeli Glossolalia Records, mis avaldab päris palju black noise-i ja muud ligilähedast. Mulle enim meeltmööda artistid on Alkmorhilyion, Dna Evol, Darkosis ja Revenants in Poveglia. 2011 ilmusid neil järgmised reliisid:

Alkmorhilyion "Droves"

Revenants in Poveglia "Lazaretto"

Darkosis "Darkosis"

*Teine oluline eksperimentaalse bm-i laibel on Dipsomaniac Records. Ma ei teagi kas nad midagi käegakatsutavat ka välja annavad, sest nad tegutsevad Bandcampis ja kõik albumid on kenasti tasuta allalaetavad. Peamised bändid on seal Tjolgtjar ja Enbilulugugal ja mulle tundub, et ülejäänud on enamus nende kahe kõrvalprojektid. Parimad Dipsomaniaci reliisid sel aastal olid:

Kadak "KAV MTL"

Pyfyxfyru "Pillars Made From the Voice of The Devil"

The Phibbes Experiment "Diary of a Reverse Werewolf"

ja muidugi kogumik "Hail the Black Noise!!!", kus musta müra pakuvad kuusteist erinevat bändi!

*Blackest Woods "All My Children" - Norrast, mis hetkeseisuga kõige mõttetum riik black metali osas, leidsin ainult ühe vaevu veerandtunnise EP. Tundub, et mingi ebamäärase huumoriga tehtud okultistlikult kumisev blackened crust. Kui mitte muud, siis vähemalt selle regiooni kohta päris ootamatu ja värske.

*Blaspherit "Fallen Oath of Black Doom" - esimese hooga ei tabanud nalja ära, aga kui mõtlesin veidi, et mida ta nii selgelt meenutab siis muidugi: Blasphemy "Fallen Angel of Doom" ja Beherit "Oath of Black Blood". Kaks omavahel üsna sarnast (ka kujunduse poolest) ja väga-väga tähtsat 100% kvlt BM albumit. Kellele need ei meeldi on värdjas. Tribüütprojekt siis ühesõnaga. Tore inside joke.

*Botanist "I: The Suicide Tree / II: A Rose From the Dead" - nii ja naa. Ühest küljest tervitatav, et on bänd kes teeb bm-i ainult trummide ja dulcimeriga (pill mille plekine kõla meenutab klavessiini või neid vanu salooni klavereid). Teisalt on duubelalbumil vaid hunnik umbes minutiseid looalgeid mis ei arene õieti kuskile. Ja mulle üldse ei meeldi vokaal - see kõlab täpselt nagu Immortal "Battles in the North" perioodil. Öäk! Aga noh, parem puudujääkidega eksperimentalism kui korralik ja lihvitud traditsiooniline pask. Ma loodan, et järgmine album tuleb parem.

*Breath of Chaos "Summoning the Black" - Kanadast pärit trio, kel ilmus küll vaid best of kogumik, aga see on hea ja ma ei teadnud neid ka varem nii, et... Igaljuhul musa on väga ambient - tontlikud sahinad, pehmed lo-fi müralained ning aega ajalt kaugusest kostvaid oigeid ja kriiskeid ikka vahele. Pingestatud ja tõmbab alateadvusest osavalt hämaraid kujutluspilte esile.

*Canine Court One "The Triumph Of The Laser Eyed Caesar" - millegipärast siiamaani ajab see plaadi nimi mind närvi. Mis kuradi lasersilmad? Hea et siis vähemalt Caesar mitte Chuck Norris. A no muusika on huvitav. Segu asjadest mida eksperimentaalse mürametali bändid varemgi proovinud on, mõnel õnnestub paremini, mõnel halvemini ja sel bändil on päris põnevalt välja kukkunud.

*City Bones "Dead Close" - ainult nelja lühikese looga EP, aga see eest väga hea. Bläki mõjudega ja väga lo-fi noiserock põhimõtteliselt. Kõlab umbes nagu Ildjarni töötleks The Cows'i lugusid.

*Erragal "The Forgotten Land" - alles mõned aastad tagasi tehti kõmuline dokumentaal "Heavy Metal in Baghdad", kus mingi üpris hädine ja ainus Iraagi thrashi bänd üritas reaalselt eluga riskides oma asja ajada. Prooviruum jäi neil pommirahe alla ja puha. ma ei tea mis siis vahepeal juhtus, aga nüüd tehakse Iraagis, Iraanis ja kõigis neis terrori ja repressiooni pesades täiesti muretult black metalit. Osad neist veel ajavad otseselt anti-islami rida ka. Erragal, kes pärit samuti Baghdadist, on nii palju tervet mõistust säilitanud, et ta siiski vaid tavalise depression / misanthropy sõnumiga, aga muusika poolel on omanäolisust küll. Väga sünteetilised saundid ja minimalistlikud lahendused tal.

*Halalnihil "Empathy Devourer" - väga radikaalne black noise/industrial. Neil ilmus terve ports EP-sid, mis kõlasid väga ühtemoodi ja ma üsna suvaliselt lihtsalt valisin ühe neist välja. Üks teine album neil tasuta Bandcampis.

*Heirdrain "Lonely soul" - Kanada ühemehebänd, mis teeb väga aeglast funeral doom/dark ambient/noise laadis bm-i. Kõik lood on tal väga pikad, vähemalt veerandtunnised. Ilmus see aasta lugematu hulk plaate, lisaks kolmele albumile ja neljale splitile avaldas veel kogumikena arhiivimaterjali ja neid on üle kahekümne plaadi! Peamiselt cdr-id ja väga väikestes 5-20 tiraazhides.

*Heretical Warlust "The Call of Anti-Semitic Troops" - Hispaaniast pärit natsibänd, mudase lo-fi saundiga war metali ja grindcore segu naljaka kraaksuva vokaaliga. Igaljuhul järjekordne näide, et kui vastuolulised ideed suunata muusikasse on tulemused lahedalt imelikud.

*Höllenpoetik "Höllenpoetik" - Saksa bänd ja see on tegelikult kogumik nende kahe seni ilmunud demoga. Meenutab mulle väga venelaste Blackdeath'i, ainult et parem, sest kidrakäikude kui vokaali poolest ebatavalisem.

*Korperswache "Evil Walks" - veidi segased lood on selle albumiga. Osade andmebaaside järgi on samade lugudega plaat ilmunud ka eelmisel aastal, aga nime "Evil Crawls" all. Kõige huvitavamad siin plaadil on mu arust trummid - kõlavad üsna teistmoodi kui metalis tavaliselt. Midagi nagu meenutab Earthi. Motoorselt korduvad mustrid, drone jne. Tasuta Bandcampis.

*Mara "The Underground" - ja drone'ist rääkides, siis see Mara plaat ongi täiesti konkreetselt black drone. Arvestades, et bm on niivõrd korduvmustritel põhinev muusika, siis ma imestan, et see suund nii vähe levinud on. Ma loodan, et 2012 tuleb rohkem black drone-i albumeid.

*Misere Nobis "Macbeth, or the Wilted Flower of Scotland" - 2010 alustanud Kanada bänd ja Metal Archives ütleb, et on jõudnud juba laiali minna. Nojah, igaljuhul see album on huvitav eelkõige oma kontseptsiooni ja ülesehituse poolest - ilma liialdamata võiks seda nimetada bm kuuldemänguks. Enamus ajast kuuleb siin ilmeka häälega Shakespeare'i etlemist ja muusika (lo-fi produktsiooniga black doom) on pigem nagu ühenduslüliks tekstilõikude vahel.

*Nekrasov "The Ever-Present" - see juba mõnda aega ja aktiivselt tegutsev Austraalia artist on mind siiani ükskõikseks jätnud, kuid antud plaat on üks selle aasta parimaid üllatusi ja võibolla võimsaim "black" noise-i teos üldse. Jutumärkides seetõttu, et ta on tegelikult ikkagi täiesti otsene harsh noise, aga kogu selle hiiglasliku üle kahe tunni kestva staatilise müra all justkui tuksub ühtlane bm biit. Võimatu on aru saada kas seal tõesti on midagi, või on see vaid mingite teatud sagedustega tekitatud illusioon.

*Noshahr "Suns and Voids" - üks mu suurimaid lemmikuid see aasta. Paljud julgemad eksperimentaalse bm-i bändid on viimasel ajal jõudnud kahjuks sinnamaale, et nad lähevad erinevate muusikastiilide ja tehnikate katsetamisega nii kaugele, et side bm-iga muutub peaaegu olematuks. See on alati pettumus mulle. Rootsist pärit Noshahr tõlgendab ka asja väga vabalt, juba väga lähedal on nad sellele piirile, aga õnneks siiski säilib mingi tajutav side. Tasuta Bandcampis.

*Ourobiguous "Decipher Divinity" - vähemalt neli kauamängivat ilmus neil tänavu. Kahte kuulasin ja olid väga sarnased, nii et minu väljavalitu ei tähenda, et see oleks tingimata parim album. ourobiguous on üks naljakas ja intrigeeriv bänd. Mingis mõttes tundub nende musa väga halb. Esiteks saundi poolest, mis on hästi puine ja steriilne - kõige jubedamad sündid ja kidraefektid mida ükski hea maitsega inimene ei kasutaks. Lood on neil pikad ja vist vabalt improviseeritud, aga kokkumängu ja rütmitunnetuse poolest nii juhuslikud kui üldse võimalik. Umbes nii, et kitarrist mängib vaikset akustilist interlüüdi, aga trummaril on parasjagu tuju täiest jõust kardaaniga müdistada. See on nii veider ja vale, et sobib ühte ritta Hekaloth Recordsi bändidega. Aga samas mul on siiski tunne, et kõik on taotluslik. Mu arust see on väga põnev, kui on muusika millest ei saa aru kas on meelega või kogemata imelik. Neil muidu verivärske album (31.12.2011) tasuta saadaval Bandcampis.

*Parämnesia "Illumination" - kahemehebänd, üks on Prantsusmaalt ja teine Shveitsist. Ei midagi peadpööritavalt enneolematut, a ega ta nüüd päris tavaline ka pole. On neid tuttavaid vanakooli Hellhammer/Celtic Frost mõjusid, aga kõik läbi tohutu kosmosereverbi nagu seda tänapäeval paljud ambient/blackgaze bändid kasutavad. Üsna ebatavaline kombinatsioon. Muusika ise pole ka halb.

*Rancid Entity "Demo" - need lood oleksid nagu midi versioonid Beheritist ja siis hiljem on distortionit lisatud, et ikka piisavalt raw oleks. Bänd on Inglismaalt ja paarist youtube'i live videost on näha, et keskmine vanus neil u 13.

*Svetovid "Valhallan Dreams" - jälle üks Kanada bänd, seal tehakse ikka nii palju bm-i viimasel ajal. Meenutab paljuski Black Twilight Circle-i asju. Sügavale kassetisahina sisse mähitud ja kiire blastbeatiga skandinaavia bm-ist mõjutatud asi. Mõnus hõljuv atmosfäär.

*The Haunting Presence "The Haunting Presence" - ei midagi eksperimentaalset siin, puhas traditsioonide jätkamine. Aga mulle meeldib kui aeg ajalt tekib jälle mõni bänd, kes on ära tabanud selle õige war metali. Sogane ja kumisev saund, lohakalt tampivad trummid, vokaal läbi tugeva delay - lihtne, aga millegipärast pole neid bände eriti palju kes seda usutavalt teeksid.

*Trou Noir "Echoes in Black Hole" - Prantsuse ja Vene ühisprojekt. Kosmoseteema on suur fetish bm-is viimasel ajal, nii ka siin. Hea näide sellest kuidas raw bm-i puhul peetakse lugu teatud vormipuhtusest. See on nagu mingi metoodiline askees või dekonstrueerimine. Osad stereotüübid säilivad nagu see oleks iseenesestmõistetav, aga teised jälle kaovad ja nii võib kõlapilt ootamatult veidraks muutuda.

*Whispersorrow "Κατάρα" - Kreekas on väga tugevad bm-i traditsioonid, juba 80ndate lõpust peale. Ma ei tea miks, aga eriti palju tehakse seal natsibläkki. Mõneti paradoksina on see üliinimeste muusika enamasti äärmuseni primitiivne ja vahest ka kõiki bm-i reegleid eirav. Aga noh, ju nad vist ei hooli lihtsalt. Ja see on hea.

Best of 2011. Underground Black Metal, osa I

2011-12-22T22:02:00.006+02:00

2010 oli juba väga hea aasta. Tänavune oli veelgi parem. Peamiselt seetõttu, et peaaegu kõik veidruste ja uuendustega silmapaistvad bändid kes möödunud kümnendi keskpaigast põrandaaluse black metali olemust ümberkujundama hakkasid andsid 2011 välja uue hea albumi. Mõned lausa mitu. Ja õige mitme puhul oli see ehk parim seni ilmunutest. Järgnevalt siis loetelu:

*Hollandi päritolu tegelane Mories, tuttav projektidest Gnaw Their Tongues, De Magia veterum ja Aderlating, oli 2011 äärmiselt produktiivne. Kõigil mainitud bändidel ilmusid vaimustavalt head albumid, lisaks veel kaks täiesti uut projekti Seirom ja Cloak of Altering - mõlemilt samuti plaat väljas. Kuna see kõik ainult ühe inimese looming, siis paratamatult neil omavahel palju sarnast, kuid igal asjal on siiski mingi oma joon. Ja mis põhiline - see kõik on väga põnev kuulata. Detailirikas, ettearvamatu ja fantastiliselt psühhedeelne. Sedasorti muusika, et paned mängima ja järgmisel hetkel plõks! - vaatad lennukiakast läbi tuhapilvede all paistvat Boschi "Maiste lõbude aeda".

Need albumid on:

Aderlating "Spear of Gold and Seraphim Bone"

Cloak of Altering "The Night Comes Illuminated With Death"

De Magia Veterum "The Divine Antithesis"

Gnaw Their Tongues "Per Flagellum Sanguemque, Tenebras Veneramus"

Seirom "Seiromistkrieg"

*Teatavasti black metal on globaalne nähtus ja aeg ajalt kerkivad esile mõned piirkonnad kes paistavad silma erilise produktiivsuse ja leidlikkusega. Oleneb muidugi suuresti ka isiklikest eelistustest - mis kellegi jaoks just parasjagu huvitav tundub. Sel aastal avastasin enda jaoks Venemaa ja ümberkaudsete slaavi riikide bm-i. Teinud nad seda muidugi aegade algusest, aga millegipärast alles nüüd tabasin, et seal on oma järjepidevus ja isikupära.

Käesoleva aasta põnevad slaavi bm-i reliisid:

Akromusto "Sina meri"

Athymhormie "Unending War"

Inmortus "Voices from Pentagram"

Unurakum "Black Winter Storm"

*Nüüd siis põhilise juurde, ehk kõik juba aastaid tegutsenud ja mu isiklikus eksperimentaalse bm-i tähelepanukeskmes olnud bändid oma uute albumitega. Võtan lihtsalt tähestiku järjekorras.

*Aluk Todolo "Live at the Music Hall of Williamsburg the first of October MMIX" - võibolla seetõttu, et Von Krahlis nähtu põhjal osutus Aluk Todolo tõesti suurepäraseks livebändiks ja see kassett annab seda väga hästi edasi. Kusjuures üldjuhul mind livealbumid ei huvita üldse.

*Book of Sand "The Bees & The Butterflies" - BoS, üks eelmise aasta parimaid üllatajaid, andis kõigepealt välja ühe EP ja siis kauamängiva. Tegemist on järjest areneva ühemehebändiga ja ausalt öelda mulle ei istu see suund kuhu ta liigub. Massiivse kõlaga minimalistliku ja atmosfäärilise raw bm-i juurest on ta nüüd jõudnud uniselt laialivalguva avangard/postblackini.

Aga aasta alguses ilmunud EP on jällegi hea ja huvitav. Nii muusika kui kontseptsiooni poolest. Kuus interpretatsiooni lääne- ja idaeuroopa traditsioonilisest folkmuusikast. Ei mingi pagana või viikingi teema, lihtsalt ilusad kurvameelsed meloodiad ja väga hästi arranzheeritud. Tshellot kasutab palju.

*Choronzon "Fiat Nox" - juba üheksakümnendate algusest tegutsev USA industrialbläki bänd, üks selle suuna alustajaid vist õigupoolest, aga räägitakse temast siiani väga vähe. Meeldiv näha, et see pole takistuseks üha edasi jätkamaks ja endistviisi on asi julgelt eksperimentaalne.

*Circle of Ouroborus "Armon keitaalla" - CoO tuli ka sel aastal mitu reliisi, siiski "ainult" kaks täispikka albumit ja üks split, mis on suht vähe arvestades nende eelmise aasta toodangut (9!). Võibolla ma olen neid rohkem kui vaja kuulanud, a natuke liiga ühes jorus konveierivärk tundub see juba. Neist kahest albumist esimene, "Eleven fingers", oli lihtsalt suvaline uina-muina kui paar lugu välja arvata, aga teine oli OK. Kuigi jah, kidrakäigud, vokaal, lo-fi saund - kõik juba ammu tuttav ellmistest aastatest.

*Cloak of Displacement "Ritual" - üks USA friik kellega ma vahepeal olen isiklikult tuttavaks saanud ja koostööd teinud, andis välja albumi, mis oli veelgi dementsem kui eelmise aasta kraam. Annab otsida teist nii primitiivselt ja kohmakalt teostatud, kuid ühtlasi väga kindlakäeliselt fookuses püsivat minimalistlikku muusikat. Ja samalt inimeselt ilmus teinegi huvitav plaat - projekt T.Bjorklund Quartet-i "Janus". Mitte küll black ega metal, aga sarnase no-fi kõlaga väga intensiivne vabaimpro/müramuusika.

*Cold Empty Universe "Lacrima aeternum" - Poolast pärit psühhedeelne ambient/space bm ja tänavune plaat on siiani nende kõige põnevam. Hea üllatus, sest eelmine 2009 plaat polnud eriti paljulubav. Uus seevastu kulgeb mõnusalt vabakäigul läbi juba varem tuttava kosmilise helimaastiku, aga jõuab välja mitmesse uude ja huvitavasse kohta. "Where no black metal has gone before" niiöelda.

*Volahn / Tukaaria "Volahn / Tukaaria" - viimastel aastatel on palju juttu olnud Black Twilight Circle-ist. Nii nimetab end grupp bm bände Lõuna Californiast. Kõla poolest on nad kõik väga old school ja lo-fi ning kogu asi meenutab veidi üheksakümnendail tegutsenud prantsuse skenet Les Legions Noire. Raju eksperimenteerimine pole otseselt teema, pigem tegelevad nad vana vaimu taaselustamisega tuues sisse uut energiat. Neid bände on tänaseks tosinkond ja mõni ülegi. Mu lemmikreliis oli see split album. Eriti just Tukaaria pool.

*Funereal Moon "Evil Night of Heresy" - Mehhiko bänd kes oma imelikku rida ajanud juba aastast 1994, üllatas seekord uue kõlaga. Varem tegid nad ikka ambient black metalit, aga värske album on nagu tribüüt 80ndate Lõuna Ameerika extreme metalile. Eeskujudeks ilmselt need kõige õudsamad death/thrash/black bändid - Blasfemia, Exterminator jne.

*Gallhammer "The End" - tuntud Jaapani tüdrukutebänd andis välja väga okei plaadi. Põhimõtteliselt juba varemalt tuttav blacki, doomi ja crusti segu, aga nagu paljude teistegi puhul siin listis, veelgi veenvam kui eelnevail aastail. Enam ei tule küll pähegi, et nad mingi novelty võiks olla.

*Jute Gyte "Impermanence" - USAs tegutseval JG-l ilmus 5 albumit, ma vist ainult kaks sain kätte, igaljuhul see mis mulle meeldis oli "Impermanence". Pikad kümneminutised lood selgi korral, a mitte mingi müra-abmient, vaid tihedalt läbikomponeeritud ja igasuguseid wtf-momente täis küttelood.

*Liturgy "Aesthetica" - oh, ma kirjutasin isegi Ekspressi pika kiidulaulu sellest. Album pole küll 100% kuld, aga no ikkagi - hea näide juhtumist, kus ootad ühelt väga huvitavalt bändilt midagi uut ja huvitavat ning saadki, aga kordi rohkem kui oleks julgenud loota.

*Lonesummer "There are Few Tomorrows for Feeding Our Worries" samuti see aasta uus plaat ja kuigi neis on üha rohkem mingit väga kahtlast emo-romantikat, siis vähemalt pooled lood olid täiesti nauditavad black noise-i atakid.

*Mamaleek "Kurdaitcha" - see imelik bänd, mis kõlab umbes nii nagu seda teeks mõni hip-hopi producer. Noh, intrigeeriv igal juhul. Ma siiani põhimõtteliselt pidasin lugu nende katsetamisjulgusest, aga muusika ise jättis veidi soovida. Selle aasta plaadil aga tundub, et asi on paika saadud ja kõlab nagu vaja.

*Negative Plane "Stained Glass Revelations" - ilmus juba jaanuaris. Nad on üks neist bändidest, kel tuleb eriti hästi välja retro imiteerimine. Ja spetsialiteediks on neil mingi müstiline okultistlik kõla. Vanad gooti õudukad igasuguste ohverdamisrituaalidega tulevad kuulates silme ette. Tegelikult päris palju viiteid 70ndate psühhedeelsele proto-metalile ja muule sarnasele siin. *Nuit Noire "The Gigantic Hideout" - vahepeal tundus, et see bänd on kuskile ära kadunud, a ei ole üldse, hoopis tegid käesoleva aasta ühe sümpaatseima bm-plaadi. Umbes sellise, mis sobiks soundtrackiks mõnele laste seiklusfilmile. Näiteks "Keskpäev".

*Oranssi Pazuzu "Kosmonument" - samas vaimus spacerock/bm nagu paari aasta tagune debüütki. Veelgi kosmilisem ja eepilisem võibolla. Ootuspärane, aga kui ühel hetkel on välja ilmunud niivõrd teistmoodi black metali tõlgendaja siis polegi muud vaja kui et ta lihtsalt ajaks seda oma rida edasi.

*Pyha "맞불놀이" - veel paar aastat tagasi oli see Lõuna Korea ühemehebänd üleüldine pilkeobjekt. Legend rääkis, et mingi 14-aastane poiss teeb seda salaja magamistoas. No ja eks ta kõlas üsna abitult ka. Aga antud plaat on minu arust üks stiilipuhtamaid depressive bm-i plaate sel aastal. Ilusad ja isegi veidi liiga dramaatilised meloodiad, a samas produktsioon on toores ja ragisev, nii et kõik siiski okei. Need kurvad pop-ballaade meenutavad viisikesed ongi tegelikult üks aasia black metali põhitunnuseid olen tähele pannud.

*Raspberry Bulbs "RB Tries Again" - ma muidu eriti ei sattu vaimustusse black punkist, sest HC punk iseenesest pole nagu muusika milles pidevalt palju uut ja üllatavat toimuks, aga Raspberry Bulbs tundub selle EP põhjal siuke tore meeleolukas tantsumusa, mingi mõttetu saatanakummardamise ja muu kohustusliku jamaga nad ka vist ei jända, nii et miks mitte. RB-l ilmus enamvähem täispikk album ka, väga sarnane tegelikult, aga mulle meeldis EP millegi pärast rohkem. Võibolla seepärast et lühem.

*Ride for Revenge "Under the Eye" - üks mu suurimaid lemmikuid juba pikemat aega ja terve aasta sai seda plaati nüüd oodatud - ilmus ju alles detsembris. Ikka on räägitud, et Ride for Revenge on black death, vahest nimetatud kohe lausa otse old school dm-iks ja ma pole pihta saanud, et mis mõttes siis nii väga nüüd? Bläkki võib ju ka madalate basside ja ilma kileda kriiskamiseta teha. Aga uuel plaadil on tõesti juba päris selgelt tunda seda death metali mõju (Vahepeal sain lõpuks kätte ka nende esimese demo aastast 2004 ja no see ongi enam vähem primitiivne death metal). Muidu oma tuttavas kvaliteedis nagu varemgi. Pole õnneks siiani korralikult pillimängu selgeks õppinud. Varasemast rohkem kidrasoolosid oli seekord vist.

*Satanic Corpse "Ashen Light of Darkness" - see ühenaisebänd oli ja on tegelikult siiani naljanumber (ma parem üldse ei räägigi miks), aga kui enne iseloomustasid tema muusikat juustused orkestrisündid ja steriilne programmeeritud blastbeat, siis nüüd on Satanic Corpse aru saanud, et toores saund ja kaootiline lahmimine on palju coolim. Imelik ja parajalt naljakas on see siiani, a no piinlikust enam küll ei tekita.

*Servile Sect "Trvth" - kolm albumit ilmus sel bändil tänavu minu teada. Tundub, et nad on vahepeal päris palju tuntumaks saanud. Arusaadav ka, sest plaadifirmaks neil Thurston Moore'i "Ecstatic Peace!". Ja seekord tundus materjal huvitavam kui mõnel eelmisel korral. Instrumentaalne hip-hop ja muud sarnased chillid biidid vist mõjutavad uuenduslikku bm-i viimasel ajal omajagu.

*Zarach'Baal'Tharagh "Mind Control New Era" ja "Without Voice" - ZBT on legendaarne armastatud/vihatud (rohkem vist ikka vihatud) prantsuse outsider bm-i artist, kes on eelkõige tuntud oma vaat et patoloogilise produktiivsuse poolest. Tal ilmub vist iga kuu vähemalt üks uus demo ja nii juba umbes kümme aastat järjest. Lülitab keldriproovikas rütmimasina sisse, kukub riffe kütma ja ongi uus plaat valmis. Kohati läheb ta siiski päris eksperimentaalseks ka ja need kaks plaati mis ma siin välja valisin esindavadki just seda poolt. Eriti põnev on "Without Voice", sest seal ta lihtsalt mängib kitarri. Mingi veider puine kitarriämbient ja ludistamine ühesõnaga.

*Tjolgtjar "First Church of Tjolgtjar Volume I (Rites of The First Church)" - Tjolgtjar ka mu ammune favoriit ja ühe suht keskpärase albumi kõrvalt ilmus tal 2011 see imelik mitte-metali plaat ka. Väga meeldib mulle. See on nagu statement, et metal on tore jne, aga mis jääb ühest keskmisest hevimehest järgi kui kogu see keevitamine ja kollitamine ära võtta? Mitte midagi ei jää järgi. Tjolgtjar on siinkohal erand. Eelkõige suurepärase fantaasialennuga muusik ja siis pärast kõik muu veel sinna otsa.

*Todesstoß "Todesstoß" - see saksa päritolu ühemehe depressive bm bänd jällegi üks mu vana lemmik ja ilmus kaks plaati tal see aasta. Paistab, et Todesstoss on jah vist siiani võidukalt kõige rohkem wtf bänd kõigi nende teiste wtf black metali bändide hulgas - nii muusika, kujunduste kui eelkõige vokaali poolest.

*Virus "The Agent That Shapes the Desert" - Virus on teatavasti põhimõtteliselt nimevahetuse läbinud Ved Buens Ende, 90ndate Norra avangardmetali tähtsaim bänd, ja see uus album tundub olevat siiani Viruse parim. Black metaliga pole sel muidugi peaaegu midagi pistmist.

*Von Goat "Disappear" - Von Goat on USA supergrupp, kus liikmeid kunagisest kultusbändist Von, trumme mängib Wrest Leviathanist ja paar tüüpi on veel kellest ma ei tea eriti midagi. Eelmise aasta debüütplaat oli pooleldi okei, aga uus on juba igas mõttes okei ilma mingite halbade kõrvalmaitseteta. Huvitav kosmiline raw bm.

*Wold "Freemasonry" - Woldi plaati sai ka terve aasta oodatud ja muidugi ei ole ma pettunud. Nad kõlavad nüüd jälle umbes samamoodi nagu üleeelmisel albumil, st lood on jälle tavalise pikkusega ja vokaal tugevalt esiplaanil. Aga seekord on vokaal kuidagi väärakam veelgi. Ma mõtlen, et oleks nagu ajuloputuse vahepeal saanud ja oskab ainult "bla-bla-bla" röökida. See on hea muidugi.

*Abruptum "Potestates Apocalypsis" - ja lõpuks, et sel kõige kuulsamal ja algupärasemal musta müra bändil ilmus ka album. Nad siiski ei tee enam üldse metalit vaid mingit sorti power electronics või martial industrial peaks vist nüüd ütlema. Ega just ahhetama ei pane, aga no ikkagi Abruptum!

Oeh, jube pikaks läks see nimekiri. Ja pool on alles ees, sest uute tulijate juurde (või vähemalt mida mina see aasta esmakordselt leidsin) pole veel jõudnudki. Millalgi selle nädala jooksul teine osa siis veel.

EDASI "Daytime" EP (2011)

2011-11-10T07:05:00.003+02:00

Selle kasseti idee sündis täpselt viis päeva enne valmimist. Von Krahlis oli 30. oktoobril Aluk Todolo kontsert ja EDASI oli soojendusbändiks. Võtsin sinna müügiks kaasa kolm viimast eksemplari kassetist "Estrange Tactics / Amazon Fate Perception", mille olin teinud paar kuud varem Riias toimunud Skanu Mezs festivali jaoks. Kaks eksemplari läks kohe vahetusse Aluk Todolo kassettide vastu ja viimane osteti ka juba tund enne kontserti algust. Siis üks tuttav kellele meeldivad ka kassetid tundis kohe, et on millestki ilma jäänud ja hakkas nõudma, et teeksin eraldi talle veel ühe koopia. Kui mingi asi on valmis, siis ma ei viitsi kunagi seda uuesti teha ja nii ütlesingi rahustuseks, et teen järgmiseks kontserdiks, 4. novembriks seega, hoopis uue kasseti. Oli piisavalt uut materjali, mida ma polnud kuskile Youtube'i või Soudcloud'i üles pannud. Ja oli veel järel 7 vanamoodsat kandiliste servadega kassetikarpi. Kassetikarpide disain ju muutus ühel hetkel, järsku olid kõik võimalikult kitsad ja voolujoonelised, no ja need vähesed mis siiani veel saadaval on muidugi samasugused ja ma pole veel harjunud mõttega, et midagi sellistes karpides välja anda. Ühesõnaga, sel põhjusel on tiraazhiks 7.

Mediafire

Luarvik Luarvik "Enigma variatsioonid" (2008)

2011-07-26T15:09:00.007+03:00

"Enigma variatsioonidel" on jälle kindla ülesehitusega lood. Üritasin vist ellu viia oma unistust teha lõpuks korralikku seitsmekümnendate vaimus progerokki, aga päris nii see muidugi välja ei kukkunud. Ei oskagi eriti midagi pikemalt kirjutada selle plaadi kohta. Üldiselt oli aeg kui neid lugusid tegime ja kontsertidel esitasime päris mõnus. Saime isegi korra Ungaris käia.

Aga plaati oli üsna keeruline välja anda. Ma pole ise kunagi suutnud mingi promotöö ja väljaandmisega rabeleda, ei saa aru kuidas need süsteemid töötavad ja siis sai kuidagi Janno Zõbin selle tarbeks nõusse räägitud. Noh, jällegi võeti plaat kuidagi äärmiselt leigelt vastu. Mõned arvustused paaris kohalikus lehes, eriti ei kiidetud, eriti ei sõimatud (väljaarvatud mingi Rada7 artikkel, mis oli lausa jahmatavalt negatiivne). Ja täpselt samuti nagu "Passioon & Fuuga" puhul - enamus sellest kolmesajasest tiraazhist lihtsalt kadus kuskile olematusse. Paaris Tallina plaadipoes olid üksikud eksemplarid, "Juuksuris" ka mõned, siis kadusid isegi sealt ära ja oligi kõik. Mõjus väga masendavalt, justkui oleks kaks aastat mittemillegi nimel vaeva näinud. Siis oligi nii, et polnud nagu enam tahtmist seda bändi edasi teha. Tegelikult ei osanud enam kuskile edasi liikuda ka, sest juba nii palju erinevaid asju oli aja jooksul läbi proovitud ja millegi juurde tagasi pöörduda polnud mõtet. Et midagi nagu pooleli ei jäänud. Praeguseks olen LL'ist juba niivõrd distantseerunud, et tundub kohati lausa uskumatu, et sai kõike seda tehtud. Imelikul kombel "Passioon & Fuuga" on praegu ainus plaat Luarviku diskograafias, mis kõlab mu jaoks aktuaalselt.

Mediafire

Luarvik Luarvik "Passioon & Fuuga" (2004)

2011-07-26T13:42:00.008+03:00

"Passioon & Fuuga" on mõnes mõttes nagu tellimustöö. Eesti Raadiost pakuti tasuta stuudioaega ja ei saa ju võimalust kasutamata jätta kui tasuta pakutakse. Tegin sel ajal "Fantaasia" saateid Klassikaraadios ja sealtkaudu kuidagi tekkis see variant. Samas kogu Luarviku värk oli tõsiselt käärima läinud. Vahepeal kuulutasime isegi välja viimase kontserdi, mis aga õnnestus ootamatult hästi, tuli uusi pakkumisi ja nii me jätkasime. Olin hiljuti hakanud kasutama Soulseeki ja äkki oli mitu korda rohkem muusikat käes kui varem. Aga Luarviku puhul oli vist põhiliseks inspiratsiooniks igasugune avantrock, avantproge, rock-in-opposition ja muud taolised asjad. Magmast sai ka tohutu eeskuju, siiamaani olen tegelikult suur fänn. Näiteks loos "Tantsib huntidega" üritasin vist midagi zeuhlilikku tekitada, aga ega ta ikka ei kõla üldse sedamoodi.

Läksime siis stuudiosse, aga ühtegi lugu või mingit kindlat tegevuskava polnud. Koos Andresega tuli kaasa Kiwa, kes pakkus välja oma tekstid, mis on vist osaliselt ilmunud ka raamatus "Roboti tee on nihe". Üks lahe asi seal stuudios oli tiibklaver, seda ekspluateerisime päris kõvasti. Igas loos on klaverikeeltega kolistamist ja osad lood ainult sellel põhinevadki. Andresel oli vana vene sünt "Polyvox". Kasutasin seda loos "Maastik kadakaga" kuigi mitte eriti osavalt, sest see oli üldse esimene ja viimane kord kui ma seda sünti mängisin. Kui materjal oli üles võetud, sai ülekuulates selgeks, et ilma igasuguste efektide ja miksimistrikkideta kõlab ta lootusetult puiselt. Paraku Eesti Raadio stuudios ei saanud midagi sellist teha, tundus et nende ainuke funktsioon on vaid kvaliteetne helisalvestus. Tuli kõik träkid eraldi datana plaadile kirjutada, terve tornitäis cdr-e, ja minna sellega vanasse tuttavasse Kaur Faltise stuudiosse. Alles seal lõikasime sessiooni tükkideks ja tekkisid mingid looalged. Tohutul hulgal ja igasse võimalikku kohta on lisatud efekte. Ikka oli midagi puudu. Andres pakkus välja kellegi kitarristi bändist Loom. Ma ise ei tundnud Lauri-Dagi siis üldse, ei osanud midagi arvata, aga proovida võis ikka. Eelnevalt muidugi õpetussõnad, nagu kõigi uustulnukate puhul, et meil siuke hästi vaba ja spontaanne teema, vaja oleks tõsist karmikõlalist kitarrilõhkumist jne. Ma ei tea kas Lauri-Dag oli varem sellist vaba improvisatsiooni teinud, igaljuhul see õnnestus tal väga kenasti. Sobib plaadi üldmeeleoluga igati kokku.

"Passioon & Fuuga" on ainuke Luarviku plaat mille on välja andnud reaalselt eksisteeriv plaadifirma. See polnud enam cdr vaid ikka päris cd. Aga kahjuks ei võetud seda plaati kuigi hästi vastu. Võibolla seetõttu, et siin puudus juba igasugune side popmuusikaga. "Tuulte pöörises" oli näiteks lugu mida mäletati "Baltic Station Sessionilt", "Tabamata imel" oli vist kõige meeldejäävam "AK", kuid "Passioon & Fuuga" peal pole ühtegi lugu mida oleks esile tõstetud.

Plaat ilmus üsna suures tiraazhis, kuid enamus sellest kogub ilmselt siiani kuskil hulgilao nurgas tolmu. Pärast plaadiesitlust vist mingeid kontserte enam ei tulnud, proove me niikuinii ei teinud juba aastaid ja siis ühel hetkel otsustaski Andres Luarvikuga lõpetada. Ma ise tundsin, et tahaks siiski veel midagi teha, nii et päris laiali bänd ei läinud. Aga edasisest juba järgmises sissekandes.

Mediafire

Luarvik Luarvik "Live in Tartu. 9.V 2003"

2011-07-26T10:57:00.006+03:00

Seda plaati pole tegelikult nagu õieti ilmunudki. Lihtsalt tegin mingi väikse koguse cdr-e ja võimaluse korral müüsin mõnel kontserdil. Esmalt vist festivalil Kuri Proge aastal 2007. Katkend siinsest materjalist on aga plaadil, mis ilmus Mihkel Samarüütli raamatu "evol" vahel. See polnud üldse muusikaplaat vaid kogum igasuguseid diktofoniga salvestatud keskkonnahelisid. No ja kuskil seal vahel on selle diktofoniga sattutud Luarviku kontserdile. Alles hiljem sain teada, et on olemas mitte ainult see jupp vaid täispikk kontsertsalvestus.

Kontsert toimus Tartu Kunstnike Majas fantaasiakunsti näituse "Varjukülg" avamisel. Luarvikuga oli periood, kus jätkasime umbes sarnaste liveimprodega nagu juba "Tabamata ime" albumil kuulda võib, aga nad olid muutunud järjest metsikumateks ja destruktiivsemateks. Ja igal kontserdil oli keegi külalisliikmena lisaks. Antud korral olime kutsunud Joosep Niimeisteri. Ei oska öelda kuidas me ta leidsime, ta oli meist mitu aastat noorem ja polnud minuteada varem kuskil bändis mänginud. Mäletan vaid seda, et andsin talle kuulata ühe Peter Brötzmanni plaadi, mille olin just Jaan Toomiku käest saanud ja ütlesin, et ürita umbes samamoodi mängida. Ma ei tea kas ta siis järgis seda või mitte, igaljuhul siin kontserdil kõlab tema trompet küll väga usutavalt.

(Alloleval pildil siiski pole Joosep, temaga koos pole ühtegi fotot. See on saksofonimängija Aulis Nemvalts ja kontsert toimus Von Krahlis, Oli ühtlasi ka sellesama Mihkel Samarüütli raamatu presentatsioon).

Eks neid kontsertsalvestusi sai varem ja hiljem veel tehtud, aga alati püüdsime ikka võimalikult kvaliteetset heli kätte saada ja nüüd on selge, et see oli täiesti vale lähenemine. Tartu live on just seetõttu nii hea, et ta on suvaliselt kuskilt publikumelu keskelt võetud. Vaiksemates kohtades on kuulda diktofoni plõksumist, vahepeal jalutatakse üldse majas ringi, kuskilt hakkavad kostma triphopi rütmid, mingid juhuslikud vestluskatkendid. Ma arvan, et see on enamat kui lihtsalt kontsertsalvestus. See on ühe teatud aja ja ruumi dokumentatsioon. Olen kuulanud viimasel ajal palju plaadifirma Sublime Frequencies kogumikke, kus igasuguste eksootiliste kultuuride traditsiooniline ja popmuusika on salvestatud segamini keskkonnahelidega. "Live in Tartu"t võiks kuulata samamoodi - näitena underground peost kuskil perifeerses riigis.

Mediafire

Luarvik Luarvik "Tabamata ime" (2002)

2011-07-26T07:57:00.008+03:00

Millalgi üsna varsti pärast "Baltic Station Session"it pidi Kert Rebane minema pikemaks ajaks Saksamaale õppima. Algusest peale oli bassimängijaid või üldse mõttekaaslasi väga raske leida ja kui Kert oli ka läinud paistis, et tuleb Andresega kahekesi jätkata. Laenasin efektiploki, et sünt massiivsemalt kõlaks. 70ndate alguse väljavenitatud vormiga kaootilisevõitu improlaamendamine tundus sel ajal põnev väljakutse, "Bitches Brew"d ja muid Miles Davise selle perioodi asju kuulasime põhjalikult. Mulle oli ka eeskujuks Beggars Farm - nad olid samuti sujuvalt jazzrocki poole liikunud ja võtnud peamiseks sooloinstrumendiks klahvpillid. BF-i Heikki oligi see kes tutvustas mulle Soft Machine'i ja teisi Canterbury koolkonna bände. Need Harju mäelt ostetud proge ja fusioni kuldajastu pärlitega vene piraatplaadid kujunesid äärmiselt oluliseks inspiratsiooniallikaks. Nii et tegime Luarvikuga mingit sündi ja trummide improt. Olid mõned powerchordid ja lihtsad teemad, aga iga kord arenes asi omasoodu ja konkreetseid lugusid, mida oleks saanud korduvalt esitada ei tekkinudki. "Tabamata ime" kolm viimast träkki, niiöelda plaadi teine pool, peaks andma ettekujutuse mismoodi need tollased kontsertjämmid kõlasid.

Nelja esimese stuudioträkiga oli aga hoopis teine lugu. Kuna Luarvikuga meil ei tulnud lugude kokkupanekust sel ajal midagi välja, siis hakkasin omaette nokitsema. Korraga tekkis esimenisvõimalus ja ajasin kokku ajutise projekti. Margo Pajula mängis trumme ja Tarvo Kaspar Toome sünti. Nimeks sai võetud Briljantkäed. Kontsert oli koos Contus Firmuse ja Echosilence'iga Von Krahlis ja kuna edasisi kindlaid plaane ja ideid projektiga polnud, siis jäigi see viimaseks etteasteks. Aga Luarvikuga olid lood nii, et oli vaja uus album teha. Juba üle aasta oli eelmisest möödas, kuid asi oli järjest laialivalguvamaks muutunud. Olid ainult need liveimprod, mis polnud siiski nii head, et oleks saanud tervikuna avaldada. Käisingi siis välja need samad neli Briljantkäte lugu. Tegelikult olid need pigem motiivid ja enamus on siiski salvestamisele eelnenud proovide jooksul koos välja mõeldud.

Ei mäleta täpselt mis koguses lõpuks plaati tegime, millegipärast tiraazhid lähevad mul alati meelest, igaljuhul on neid veel u. 15 järel. Ja kokkukleepimata ümbriseid on mul terve kastitäis rõdul, mitusada tükki, sest oli vist mingi soodne diil kellegi tuttava trükkijaga.

P.S. Allolev foto on plaadiesitluselt KuKus ja siin on teise sündi taga hoopis Taavi Laatsit.

Seda veel, et tänuväärselt on "Tabamata ime" sissekantud ka Mart Juure raamatusse "101 Eesti popmuusika albumit" ja loost "Planeetide paraad" on kirjutanud Tõnis Kahu oma raamatus "Viis + sõnad. 40 Eesti parimat poplugu".

Mediafire

Luarvik Luarvik "Baltic Station Session" (2000)

2011-07-25T06:47:00.011+03:00

Aeg ajalt on see mul ikka mõttes olnud, kuid pole aega leidnud. Igaljuhul võtan nüüd end kokku ja laen lõpuks kõik Luarviku albumid üles, sest ega neid kuskil mujal blogides pole.

Kõigepealt siis "Baltic Station Session". Ilmus kassetina, tiraazh 50 kui ma ei eksi. Sai neid kümnekaupa "Cosmos Control"i viidud. Üsna kiiresti said otsa. Oli veel see aeg kui kassetti oli odavam ja lihtsam avaldada kui laserplaati. Aga siis kohe lõppes see aeg ära ja kogu kassetiteema tundus lootusetult aegunud. Kuna seda niiöelda demoalbumit justkui oleks võinud veel olla siis hakkasime cdr-e kõrvetama. Mingit kindlat tiraazhi siiski ei tulnud, ei viitsinud lihtsalt tegeleda eriti asjaga. Mul polnud sel ajal veel arvutit ka ja ei tahtnud nagu pidevalt tülitada tuttavaid plaadikõrvetamisega. Kõrvetasime väikestes kogustes kontsertidel müügiks või kui keegi konkreetselt küsis. Ei oska öelda palju neid nii müüsime. Võibolla 50, võibolla rohkem. Ja ümbrised muutusid ka aja jooksul. Kokku oli kolm erinevat kujundust.

Võrreldes järgnevate albumitega on see äärmiselt toores ja kohmakas materjal. Igas loos on siin vähemalt paar kokkumängu viga või muud äpardust. Kuna erilist kiirustamist polnud, tervelt kaks päeva mängisime seitset lugu sisse, siis ma arvan, et lihtsalt see värk käis meil tehniliselt üle võimete. Vähemalt enda kohta võin öelda, et suutsin vaevu-vaevu neid lugusid puhtalt lõpuni mängida ja tegelikult on see kõigil Luarviku plaatidel nii olnud. Selle järjest uuesti sissemängimise ja ülelindistamisega veel siuke nali ka (ma vist tegelikult ainuke kes seda tähele on pannud), et "Aitäh, Radari" alguses kõlab ähmaselt läbi ka "Hassani nõela" algus, sest lint oli ülesalvestamisest juba nii kulunud.

Aga see jutt pole mõeldud üldse hädaldamisena. Kõik need probleemid tundusid siis täiesti tühised. Mingi korraliku stuudiosessiooni jaoks niikuinii raha polnud ja tegelikult ei teadnudki üldse mida seal stuudios miksides teha saaks. Peamine oli lihtsalt lood enne tüütuks muutumist ära salvestada, sest me olime neid juba aasta otsa harjutanud ja livedel mänginud. Uusi ei saanud ka eriti juurde teha, sest vanad ei oleks enam meeles püsinud. Midagi ju üles ei kirjutanud ja proove ei olnud kombeks linti võtta. Praegu ma näiteks ei suuda enam ühtegi Luarviku lugu sündil mängida. Anyway, taoline naiivsus ja kogu see tahumatus tundub mulle nüüd selle albumi suurima plussina. "Baltic Station Session" on selles mõttes väga vahetu ja siiras. Ma ei mäleta sellega seoses mingit otsimist või erinevate võimaluste katsetamist. Puudus mõõdupuu parema või halvema suhtes, sest keegi meist polnud midagi sarnast varem teinud. Kui ma ka tahaksin, ei suudaks ma enam niimoodi mõelda ega mängida. Ma võin ainult seda imiteerida. Nii juhtub siis kui silmaring ja teadmised üha laienevad. Loomulikult oli ka siis palju eeskujusid kelle moodi oleks tahtnud kõlada, aga nad kõik olid nii kaugel kuskil teises maailmas, tundus täiesti utoopiline millegi sarnaseni jõuda. Umbes nii - tulen proovi, pleieris mängib parajasti Radari "Tipptund kesklinnas", kuid kui olen lastele klaveriharjutamiseks mõeldud nõmeda sündi sisse lülitanud ja kuulen samal ajal kuidas bändikaaslane maadleb bassi häälestamisega, tajun seda mõõtmatut lõhet ettekujutuse ja reaalsuse vahel ja hakkan lihtsalt mängima, ükskõik mis siis ka välja ei tuleks. Noh, tuli selline asi välja, et päris lõbus on kuulata siiamaani.

Viimane lugu "Looduse kroon" on salvestatud hiljem Orbital Voxis. Seda algsel kassetiversioonil polnud. Seoses Operation B festivaliga kus me olime esinenud ilmus kogumik "Estonian Unsigned" mis saadeti vist kuskile välisriikide raamatukogudesse promoplaadina laiali. See oli Luarviku esimene professionaalse stuudio kogemus. Ka esimene lugu kus ma mängin sündil bassipartiid, sest Kert oli vahepeal bändist lahkunud ja ega me ei leidnudki enam ühtegi uut bassimeest. Eelmine aasta ilmus "Looduse kroon" ka kogumikul "EKA muusika fond". Ja Out-Or tegi sellest kunagi remiksi ning Andres tegi sellele video, aga minu arust see kuskile plaadile ei jõudnudki.

Mediafire

MIXTAPE: Summer of Celestial Prosperity

2011-06-21T20:15:00.005+03:00

Lood siin miksteibil on minu jaoks ajatud niiöelda. Selliseid asju kuulan ma siis kui mul parajasti pole aega või viitsimist midagi uut ja teravat otsida. Nad tekitavad mõnusa idüllilise atmosfääri, mis sobib praeguste suviste ilmadega. Tegin nii, et jääks mulje, et muusika kostaks nagu kuskilt kaugusest läbi loodushäälte. Ma mängisin kuu alguses tarbekunsti muuseumi hoovis umbes samasugust pehmet meeleolumuusikat, pärast oli vaja see plaadile panna, ja sealt mul tuligi mõte, et taolised kogumikud annaksid tunnet paremini edasi kui lisada muusikaga seostuvaid keskkonna helisid.

P.S. Panin ta siia üles, sest Soundcloudis, kus ta ka praegu ripub, on mul ruum otsas ja pean ta sealt millalgi ära kustutama.

Mediafire

Joseph Hammer "I Love You, Please Love Me Too"

2011-03-10T21:30:00.005+02:00

Esitaja: Joseph Hammer

Aasta: 2010

Zhanr: sound collage, hauntology, plunderphonics

Riik: USA

Faili suurus: 94,84 MB

Oma psühhedeelsuses viis see erakordselt hea plaat mu mõtted narkootikumidele. Kui kuskil peol või kontserdil LSD-d teha, siis kohati võib tekkida selline intensiivne hajeviloleku tunne, kus muusika ja seda ümbritsev melu sulab täiesti ühtseks tervikuks. Mitte ainult helide kohalt, vaid kujuneb üleüldine mustrimaailm valgusest, värvidest, kuuldud lausekatkenditest ja kõikvõimalikest tunnetest ja mõtetest. Need mustrid põimuvad, juhuslikult kokku saanud detailid sulanduvad kõige isenesestmõistetavamal moel, kuid pideva liikumise tõttu on väga raske midagi analüüsida ja järgi mõelda. See on paras virrvarr. Tavalisel peol on sama tunne nagu oleks äkki sattunud keset ööd täiesti võõras riigis toimuvale lõbustuspargi festivalile. Kuna see plaat seostus mul kaines olekus taoliste asjadega, siis ma kujutan ette, et ainete mõju all ajaks ta võibolla lausa iiveldama. Nagu topeltkogus ma mõtlen. Ja üldse tundub mulle, et muusika ja teatud stimulandid on justkui üksteise aseained. Adekvaatses olekus võib muusika kuulamine viia mingisse teise seisundisse, ma arvan, et seda tehaksegi suures osas sel eesmärgil. Ei midagi ulmelist muidugi, a ta lihtsalt pakub meeldivat ajaviidet, aitab igasugust banaalset argijama unustada, suunab oma abstraktsel moel mõtlemist. Samas droogide mõju all võib muusika tunduda kõige tühisema enesekeskse mänguna kõikvõimaliku igapäevase sagimise all, mis pakub sel hetkel palju vahetumat elamust.

Joseph Hammer, kes teeb muusikat juba alates aastast 1980, tegeleb musique concrete, keskkonnasalvestuste ja muu taolise eksperimenteeriva heliga. Kui sellised terminid võivad seostuda millegi eluvõõra või kuivalt akadeemilisega (vähemalt mul tihtipeale seostuvad), siis seda ei maksa karta. "I Love You, Please Love Me Too" on sama akadeemiline kui näiteks James Ferraro. Käesolev plaat koosneb kahest pikast helikollaazhist, mis kõlab umbes nagu ühe eklektilise ja retrolembese dj plaadikotist oleks juhuslikult (tegelikult muidugi väga hoolikalt valides) võetud ports plaate ja siis need kõik koos mikserisse või õigemini pesumasinasse visatud. No ja siis need luupivad helikatkendid hulbivad niimoodi näiliselt lohakalt. Aga asi ei muutu kaootiliseks ega valgu laiali, sest see kujuteldav trummel, kus nad pöörlevad hoiab neid kindlalt oma haardes. Muudkui keerleb ja keerleb ning kuigi siin puuduvad igasugused konkreetsed biidid, mõjub kõik väga energiliselt ja tujutõstvalt.

Mediafire

EDASI "Night At The Museum" + "White Tie Black Noise"

2011-03-09T15:21:00.004+02:00

Esitaja: EDASI

Aasta: 2011

Zhanr: noise, experimental, lo-fi, black metal

Riik: Eesti

Faili suurus: 92,3 / 89 MB

Need plaadid on nüüdseks kenasti läbi müüdud, aga mul on siiski soovkujutelm, et võibolla on veel mõni inimene, kes tahab neid kuulata. Siit saab neid siis tõmmata.

Night At The Museum

White Tie Black Noise

Acanthus "Le frisson des vampires"

2011-02-22T21:21:00.004+02:00

Esitaja: Acanthus

aasta: 1971 / 2010

Zhanr: psychedelic rock, soundtrack

Riik: Prantsusmaa

Faili suurus: 80,77 MB

Jean Rolliniga on nüüd selline lugu, et ta on surnud. See juhtus eelmise aasta 15. detsembril. Sain sellest teada täiesti juhuslikult ühte kinnist torrentsaiti sirvides (ja avastasin samas, et ta tegi isegi eelmisel aastal veel ühe filmi). Hiljem otsides jäi netis silma vaid üks nekroloog. Kahju nagu, et ühte väga huvitavat, omanäolist ja kindlasti ka kinoajalooliselt mõjukat rezhissööri peab vajalikuks mälestada ainult mingi kitsas friigifilmi ringkond. Huvitav, kas sama märkamatult hääbuvad ka näiteks Jesus Franco ja Jose Mojica Marins? Anyway, eelmisel aastal jõudis plaadile Rollini kolmanda täispika filmi "The shiver of the vampires" soundtrack. Autoriks täiesti tundmatu bänd Acanthus, kellel pole minuteada varem ega hiljem midagi ilmunud. Väljaandjaks väga hea vanadele haruldustele pühendunud Londoni plaadifirma FindersKeepers. Muusika on selline toore kõlaga psühhedeelne rock, mis meenutab mulle "Phallus dei" aegset Amon Düüli või Syd Barrettit. Oma kiiksu tõttu kuulen ma siin ka sarnasust teatud tüüpi black metaliga. Vähemalt ma kujutan ette, et mõni asjatundlik raw BM bänd võiks sellist muusikat küll teha, kui suudaks zhanriklisheedest veidi kaugemale vaadata. See on ju muusika vampiirifilmile, kus lossivaremed, uduvines surnuaed, ämblikuvõrkudega kaetud kirstud, aga kõik hästi tehislik ja papist. Mis mul Rollini puhul meeldibki - et ta kehtestab oma reeglid, et tal on oskus piiratud võimalustes nii efektselt tegutseda. Mis mõne rezhissööri puhul oleks suvaline kehv õudukas, muutub tema käe all fantaasiafilmiks. See on juba vaataja traagika, kui nähakse ainult plastmassist luukeret ja ebaloomulikult punast verd.

Mediafire

"Extreme Metal in Eighties, vol.3: Nordic Necromania" (Compilation)

2011-02-08T08:46:00.004+02:00

Esitaja: V.A.

Aasta: 1984-1989

Zhanr: early black & death metal, thrash, grindcore

Faili suurus: 119,75 MB

Mu esimese "Extreme Metal in Eighties" kogumiku kohta laekus kommentaar, et loodetavasti tuleb ka Soome special. Käesolev kogumik on nüüd mingi hädapärane vastus sellele soovile. Ainult, et Soome bändid on siin põhjamaade kogumikul selgelt vähemuses. Otsimisel on mul tähtsusjärjekorras esikohal black metal, seetõttu on see ülekaalus ja muud stiilid mõnevõrra pealiskaudsemalt esindatud. Ja vanakooli death, mille leidmisega Soomest ja Rootsist probleemi pole, ei sobi nagu kuidagi oma hoiakult blackiga kokku. Aga on ka erandeid ja need on siin esindatud. Seda ka veel, et mitmed siinsetest bändidest on hiljem teise nime ja rohkem või vähem muutunud koosseisuga päris tuntuks saanud. Näiteks soomlaste Holy Hell'ist sai Unholy, Mortem oli eelkäijaks Arcturusele, Deathfucki, Impostori ja Cheker Patroli liikmed kohtusid hiljem Mayhemis, crust punk bändist Oral sai Grotesque, millest omakorda hiljem At The Gates, Stigma Diabolicumist Thorns ja Black Deathist Darkthrone.

Tracklist:

1. HOLY HELL (Finland) - Intro

2. DAMNATIONS PRIDE (Sweden) - Demented

3. FLAMES OF HELL (Iceland) - Evil

4. MERCILESS (Sweden) - Total destruction

5. ISENGARD (Norway) - Thy gruesome death

6. BLACK DEATH (Norway) - Into the darkest depths

7. HOLY HELL - Time has gone

8. MORTEM (Norway) - Slow death

9. IMPOSTOR (Norway) - Beyond the dead

10. REPULSE (Finland) - Continual sarcasm

11. OBSCURITY (Sweden) - Unblessed domain

12. VALHALL (Norway) - Polluted holocaust

13. DISMEMBER (Sweden) - Substantially dead

14. CHEKER PATROL (Norway) - Jägermeister

15. BATHORY (Sweden) - War

16. DEATH FUCK (Norway) - Fucking scout

17. MAYHEM (Norway) - Mayhem

18. MORBID (Sweden) - Disgusting semla

19. NECROMANSER (Sweden) - Demon

20. HELLFIRE (Sweden) - Death revenge

21. DESEXULT (Denmark) - Megalomania

22. ORAL (Sweden) - Krysta

23. AUTOPSY TORMENT (Sweden) - Jason lives

24. XYSMA (Finland) - Charred limbs

25. STIGMA DIABOLICUM (Norway) - Into the promised land

26. GROTESQUE (Sweden) - Blood runs from the altar

27. MAYHEM - Deathcrush

28. MORPHOSIS (Finland) - Intro

Mediafire

Mihkel Kleis "Muusika Lylian Meisteri näitusele 1001"

2011-02-05T02:53:00.004+02:00

Esitaja: Mihkel Kleis

Aasta: 2008

Faili suurus: 56,67 MB

Tegin mõned aastad tagasi ühele näitusele soundtracki. See isegi ilmus cdr-ina, tiraazh 50 ja see oli minuteada müügil Kunstihoones. Väheusutav, aga võibolla on isegi siiani mõned eksemplarid järel. Lylian Meister palus mult mõne sõna kommentaariks vahelehele ja kirjutasin siis sinna sellise loo:

Ühel päeval saabus mulle ootamatu kiri. Mu õppejõud ammustelt kunstiakadeemia päevilt oli valmistumas personaalnäituseks ja tegi pakkumise, et ma koostaksin näitusele helitausta. Kuna mingeid erinõudmisi polnud, siis otsustasin midagi kokku panna mõtetest, mida ma ei olnud saanud senini teostada. Veidi varem olin igaks juhuks mõned motiivid kassetile salvestanud vana rannamakiga (ma ei oska üldse muusikat üles kirjutada ja kui iga päev ei mängi, siis ei püsi asjad meeles). Niisiis käisin mõne korra stuudios ja iga kord sai nende motiivide põhjal paar lugu valmis tehtud. Kokku tuli kuus lugu. Neid saab võtta eraldiseisvatena, kuid seadsin need järgnevusse ja lisasin ühenduslülid, et oleks ikka nagu jooksev tervik, mis moodustab justkui mingi loo. Ega ma küll ei oska öelda, millest see lugu võiks konkreetselt jutustada. Võibolla on abiks, kui tutvustan lühidalt mõnda inspiratsiooniallikat, mida suudan ise tuvastada. Esimese loo põhimeloodia on laenatud ühelt 70ndate Itaalia progeroki kollektiivilt Errata Corrige (itaalia keeles "vigade parandus"). See on viisijupp nende kontseptuaalselt plaadilt, mille aluseks on Nibelungide saaga. Lihtne ja ilus meloodia oli mind kummitama hakanud, samuti kõlav bändi nimi. Viienda loo põhjana kasutasin Anna Aua lauldud monotoonset vokaaliharjutust. Mängisin sinna peale mazhoorse ja pehmekõlalise elektriklaveri käigu, nii et vokaali ja klaveri harmooniad olid ebakõlas. Kokku tuli imelikult melanhoolse meeleoluga lugu, üsna tontlik ja hämar. Anna on tegelikult lapsemeelselt rõõmus ja vallatu neiu, seetõttu sai loo nimeks "Nutvate klounide öö". Ülejäänu kohta oskan öelda vaid niipalju, et kui muusika on valmis, siis hakkan kõikvõimalikest kohtadest otsima lugusid mingil moel iseloomustada võivaid pealkirju. Viimase pala "Salut d'amour" nimi on võetud Edward Elgari ühe teose järgi. See lõpeb helikatkendiga filmist "The crimson cult": öine rongkäik metsas, kõlavad trummipõrin ja hüüded "Burn the witch!" Kokku on sattunud eksootiline progerokk, sajandialguse romantistlik helilooja, H.P. Lovecrafti ainetel tehtud õudukas jne. Samasugune seletamatu seos on ka sellel näitusel ja helitaustal.

Mediafire

"Extreme Metal In Eighties, vol.2: USBM" (Compilation)

2011-02-04T00:19:00.007+02:00

Esitaja: V.A.

Aasta: 1983 - 1989

Zhanr: early black & death metal, thrash, grindcore

Riik: USA

Faili suurus: 118,21 MB

Kuigi muidu väga palju rockmuusikast on sündinud ja kõige viljakamalt arenenud Ühendriikides, siis millegipärast black metali ajalugu on seal üsna jõuetu. Hellhammer, Bathory, Sodom ja Venom - esimese laine mõjuvõimsaimad tegijad on kõik pärit Euroopast. Seevastu kuulus thrashi nelik ja esimesed death metali bändid on jällegi USAst. See ei tähenda, et black metalit seal üldse ei tehtud, aga ühtegi massiliselt järgijaid saanud kultusbändi kaheksakümnendail USAst tõepoolest ei võrsunud. Kuigi Possessed ja isegi algusaastate Slayer võiksid veidi selle au osaks saada. Siin kogumikul on ka mitmeid bände keda tavaliselt eriti ei seostata black metaliga, aga minu arust on kõigil siiski piisavalt äratuntavaid sarnasusi.

Tracklist:

1. Desecration - Intro. Psycho

2. Nunslaughter - I am death

3. Black Dethe - Evil prayer

4. Insanity - Blood for blood

5. Possessed - Pentagram

6. Blood Thirsty Death - Evisceration

7. Sadus - Kill team

8. Dead - Mephestopheles + The cops

9. Satan's Host - King of terror

10. Satan's Massacre - Curse of the two blind people

11. Goatlord - Sacrifice

12. Nuclear Death - The third antichrist

13. Necrovore - Divus de mortus

14. Decapitation - Intro. Bodily dismemberment

15. Natas - Day of enlightenment

16. Hellhouse - Burn for peace

17. Slayer - The antichrist

18. Sathanas - Jaws of satan

19. NME - Black knight

20. Funeral Bitch - Out of space

21. Hatred - Human sacrifice

22. Incubus - Reanimator's mutilations

23. Majesty - Desecration of gods

24. Algesic Massacre - Dying day

Mediafire

Indignant Senility "Plays Wagner"

2011-02-03T14:33:00.005+02:00

Esitaja: Indignant Senility

Aasta: 2010

Zhanr: dark ambient, lo-fi, hauntology

Riik: USA

Faili suurus: 162,63 MB

Üks hea möödunud aastal ilmunud dark ambienti plaat, mida ma juba ammu tahtsin postitada aga ei viitsinud. Sattusin asja otsa tänu intrigeerivale nimele. Salapärane, kuid nõutuks tegev Indignant Senility ja "Plays Wagner", mis seostus automaatselt vanadel Moog süntesaatoritel tehtud switched-on plaatidega. Tegelikult "Switched-on Wagner" ongi juba olemas ja selle autoriks on saksa eksperimentaalelektroonik Curd Duca. Indignant senility ei ole siiski päris sedasorti asi. Wagneri töötlus tõepoolest aga selline, mis kõlab nagu sadu kordi ümberlindistatud kassett. Terve kuhi üksteisest ülevoolavaid sahinaid ja kohinaid ning kuskilt sealt vahelt kumab ähmaselt midagi klassikalise muusika sarnast. Tekitab mõnusat hauatagust meeleolu. Nagu EVP salvestused, kus staatilise müra seest püütakse leida sõnumeid teispoolsusest.

Mediafire

"Extreme Metal In Eighties, vol.1: Satanic South America" (Compilation)

2011-02-01T04:31:00.004+02:00

Kui mul millegi vastu huvi tekib, siis asun ma asja kallale mingi eriliselt maniakaalse põhjalikkusega. Ma ei saa enne rahu, kui olen praktiliselt kogu kättesaadava materjali läbi tuhninud. Mõned aastad tagasi tekkis mul huvi ekstreemse metali juurte vastu. Kõige vastu, mis selles vallas kaheksakümnendatel aastatel tehti. Seadsin piiriks aasta 1989, sest üheksakümnendail muutus kogu värk juba nii massiliseks, et seda võikski kuulama jääda. Ja alates kaheksakümnendatest, sest väga konkreetselt on juhtumisi nii, et seitsmekümnendail lihtsalt üldse veel ei tehtud ekstreemset metalit. Mida üldse tähendab ekstreemne metal? Laias laastus nimetatakse nii igasugust metalmuusikat alates thrashist. Tähendab siis thrash, death, black, grind ja kõik nende kõrvalharud. Kuna thrash oli juba kaheksakümnendate keskel täiesti etableerunud, siis tegin siin omakorda piirangu ja otsisin ainult deathi või blackiga segunenud thrashi. Kuna sedasorti metal oli kaheksakümnendail veel väga underground, siis 90% kogutud materjalist on demosalvestused ja enamasti äärmiselt lo-fi kvaliteediga. Aga see mulle just meeldibki. Kuigi ma pole oma uurimistööga kaugeltki lõpule jõudnud, on mul juba kogunenud piisavalt palju materjali kõikvõimalike temaatiliste kogumike jaoks. Nagu näiteks see Lõuna-Ameerika teemaline.

Iga inimene, kes mingilgi määral metalmuusikaga kokku puutunud, on ilmselt kuulnud midagi Sepulturast. Näiteks kui ma üheksakümnendate alguses sedasorti asjade vastu rohkem huvi tundma hakkasin, oli täiesti võimatu seda bändi mitte märgata. Samas sealsest üliviljakast skenest ei olnud kellelgi vähimatki aimu. Arvatavasti mõtlesid paljud minuga sarnaselt, et Sepultura on mingi imekombel tsiviliseeritud maailma eksinud kamp metsikuid pärismaalasi. Läks mööda umbes kümme aastat ja ma kuulsin teist Brasiilia karmi metalbändi - Sarcofago. Ja siis veel mõned aastad hiljem avas üks sõber mu silmad kogu sellele hullumeelsusele, mis sel kontinendil juba viimased 25 aastat toimunud on. Vist "Global metal" dokumentaalis räägiti selle huvitavast tekkeloost. Brasiilias toimus nagu mingi laulev revulotsioon. Millalgi kaheksakümnendate alguses lubati riiki esimesed rahvusvaheliselt tuntud hevibändid, mis oli paljudele noortele täiesti ilmutuslik sündmus. Äkitselt olid kõik kohad täis kirglikke hevimehi ja igaüks tegi oma bändi. Mänguoskus ja mõnusalt mahlaka saundi leidmine olid vaid vähestele olulised, peaasi et oleks ainult hästi vihane. Erakordselt dementset metalit leidub ka väljaspool Brasiiliat. Näiteks Kolumbias, Peruus, Uruguais, Tsiilis ja Mehhikos. Dementsuse all mõtlengi seda tohutult kohmakat pillimängu, mis muudab nende niigi põrgulikult vihase muusika peaaegu hirmuäratavalt kaootiliseks ja ettearvamatuks. Huvitav on ka see, et Lõuna-Ameerika ekstreemses metalis justkui ei kujunenud välja selliseid tüüpvõtteid, mille põhjal läänemaailmas tekkisid vanakooli death ja black. Paljud Lõuna-Ameerika bändid on ikkagi pigem väga üle võlli thrash.

Tracklist:

1. MYSTIFIER (Brazil) - The witness (Intro)

2. GUERRILHA (Brazil) - Guerrilha

3. BLASFEMIA (Colombia) - Presagio

4. EXTERMINATOR (Brazil) - Voyage to hell

5. DEATH YELL (Chile) - Confessions after death

6. FLAMMEA (Brazil) - Hell is here

7. REENCARNACION (Colombia) - Armageddon

8. MASACRE (Colombia) - Escoria

9. BESTIAL WAR (Brazil) - Desecration

10. GRAF SPEE (Uruguay) - 6 of the 3 gunas-tama

11. MYSTIFIER - Possession

12. HADEZ (Peru) - Angel exterminator

13. D.T.H. (Chile) - Multitudes I

14. PARABELLUM (Colombia) - Brija maldita

15. DEATH ANGEL'S (Brazil) - Tentaeco

16. SEPULTURA (Brazil) - Antichrist

17. MUTILATOR (Brazil) - Butcher

18. GENOCIDIO (Brazil) - Fall of heaven

19. MORTUORIO (Peru) - Cjmara de torturas

20. VULCANO (Brazil) - Fallen angel

21. SARCOFAGO (Brazil) - Satanas

22. MORTUARY (Mexico) - Sacrilegious

23. TORMENTOR (Mexico) - Damnation descends

24. NECROFAGO (Brazil) - Preachers of doom

25. SEXTRASH (Brazil) - Sextrash experiment 2

26. HOLOCAUSTO (Brazil) - Foreas terroristas

27. TOXODETH (Mexico) - Doom predictions

28. VULCANO - Incubus

29. SEXTRASH - Sadistic screams

Mediafire

Basil Kirchin "Primitive London / The Freelance"

2011-01-18T21:40:00.005+02:00

Esitaja: Basil Kirchin

Aasta: 1965/1970 (2010)

Zhanr: soundtrack, jazz

Riik: Inglismaa

Faili suurus: 53,2 MB

Mu lemmik filmiheliloojal ilmus eelmine aasta plaat varem avaldamata materjaliga. Ma pole siiani seda blogides märganud, nii et tasub kiiresti allalaadida enne kui võibolla ära kustutatakse. Siin albumil on soundtrackid kahele filmile. "Primitive London" on tüüpiline sensatsiooni jahtiv mondo film, kus vaadeldakse modisid ja biitnikke, prostituute ja swingereid, sünnitamist, kanade tapmist jne. Ise pole näinud, nii et ei oska öelda, kas igav või lõbus. Igaljuhul tuntud ta pole. Ja teine film "The Freelance" on veel tundmatum. Otsisin IMDb'st ja seal oli mitu tükki sellenimelisi ja ma ei viitsinud pikemalt süveneda. Kõik see polegi muidugi tähtis, sest ega ma ei propageerigi praegu filmi vaid muusikat ja Basil Kirchin on siin plaadil jällegi oma kindlas kvaliteedis.

Mediafire

Nuclearhammer: kolm plaati (2006-2009)

2011-01-14T00:49:00.005+02:00

Esitaja: Nuclearhammer

Aasta: 2006, 2007, 2009

Zhanr: WAR METAL!

Riik: Canada

Faili suurus: 147,73 MB

Oma metalivaimustuses ajan ma taga ikka peaaegu eranditult mingi friiklusega silmapaistvaid tegijaid, aga vahest harva juhtub ka nii, et leian mõne täiesti niiöelda hetero bändi, mis on nii hea, et ei lase ennast kuidagi ignoreerida. Nuclearhammer osutus just selliseks bändiks. Nii heaks, et mul ei piisanud ühest plaadist, vaid oli vaja kohe kätte saada ka kõik teised. Nende stiiliks on kõige puhtakujulisem war metal. See on stiil, mille alustala ja ühtlasi ka kõige kõvem esindaja on siiani Blasphemy. Blasphemyl on ilmunud ainult kaks stuudioalbumit, viimane neist aastal 1993, kuid imelikul kombel tegutsevad nad järjekindlalt siiani. Kuid ega war metalit ei tehta üldse vähe - see on trend, mis on aastatega üha kasvanud, neid bände on kaasajal lugematult palju, siiski pole ükski neist minu arust küündinud samale tasemele Blasphemyga. See tähendab, et kellelgi pole õnnestunud päris veenvalt jäljendada seda müstiliselt kumisevat saundi, nende peaaegu kaoseks kuhjuvat kiirust ja ilma igasuguse tehnilise trikitamiseta toorest primitiivsest jõudu. Enamus war metali bände üritavad küll karmi nägu teha, aga üldiselt kujunebki nende probleemiks liiga hea mänguoskus. Atmosfäär ei mahu enam ära kogu selle peene musitseerimise keskele. No ja siis ma leidsin Nuclearhammeri - parim kaasaja war metal Blasphemy järel. Mu jutt kisub nüüd natuke romantiliseks, aga see on selline teatav loomalikus või metsikus, mis siin muusikas töötab. Umbes sama tunne, mis võib tekkida mõne suure ja ärritunud metsloomaga kokku sattudes. On teada, et ta on väga tugev, et ta võib juba kasvõi kogemata sul käpalöögiga pea otsast rebida. Samas on võimatu ennustada, mida ta oma primitiivse loomamõtlemisega ette võtab. Kindlasti ei hakka ta mingit keerulist lugu jutustama või osavalt kukerpalle tegema. Esialgu ta lihtsalt passib vihaselt ja karjub. Igal juhul on kindel, et nalja ta ei tee, sest loomadel ju puudub huumorimeel.

Laadisin üles kolm plaati - "Immortalized Hatred" (2006), "Existence of Abhorrence" (2007) ja "Obliteration Ritual" (2009). Kõige vihasem on "Existence of Abhorrence", sellest soovitan ka alustada. 2009 aasta plaat ilmutab juba kergeid väsimuse märke, aga on ka siiski täiesti OK.

Mediafire

Absurd "Life Beyond The Grave: 1992-1994" (Compilation)

2011-01-10T00:32:00.005+02:00

Esitaja: Absurd

Aasta: 2010

Zhanr: NSBM/lo-fi/dark folk/punk

Riik: Saksamaa

Faili suurus: 163,3 MB

Ükspäev lugesin tööl olles ajaviiteks oma black metali lemmikute intervjuusid. Pitchforkile antud Akitsa intervjuust selgus, et algusest peale on nende üheks suurimaks eeskujuks olnud saksa bändi Absurd esimesed demod. Olin Absurdiga varem väga põgusalt tutvunud, nad on BM undergroundis nii kõva nimi, et neid mitte teada on lihtsalt võimatu, aga olin kuulanud vale plaati ja teinud selle põhjal vale järelduse. Teadsin Absurdi esimest "korralikku" albumit "Facta Loquuntur" ja see tundus mulle varem ja ka praegugi liiga punk, et huvi pakkuda (kõikidele pungiliku BMi huvilistele on see samas muidugi kohustuslik), seega loobusin edasi uurimast. Nüüd, mil olen neid õigeid demosid kuulanud, saan täpselt aru millest Akitsa vaimustus. Ühtlasi pean tunnistama, et arvamus Akitsa originaalsusest langes päris kõvasti. Kohe on selge kust on tulnud need imelikud rütmid, primitiivsed arranzheeringud, puhta häälega pohhuistlik möödalaulmine jne. Absurd tegi seda kõike kümme aastat varem. Aga Akitsat ei maksa siiski alahinnata, sest ega keegi teine (kui üldse keegi) seda Absurdi pärandit nii hästi edasi ei arenda. Metal Archives'ist diskograafiat uurides tuli välja, et Absurdil ilmus 2010 aastal võimsalt põhjalik kogumik, mis annab täieliku ülevaate nendest esimestest aastatest. Ma arvan, et see on kõige olulisem retrospektiivne kogumik, mis eelmisel aastal ilmus.

P.S. Ja seda ma ka ei teadnud varem, et kurikuulus Hendrik Möbus on selline prillidega nohkar. Tõeliselt armas väike Hitler.

Mediafire

EDASI: mõni sõna selgituseks

2011-01-01T14:35:00.006+02:00

Kolmapäeval, 5. jaanuaril kell 17 on Hobusepea Galeriis mu näituse "Guts'n'Roses" avamine. See on ülevaade viimase pooleteise aasta loomingust. Mul on olnud väga aktiivne periood. Esmakordselt elus oli nii, et maalisin peaaegu iga päev paar tundi. Plaan on eksponeerida üle kolmekümne maali, aga eks see selgub alles tööde ülespanekul, kui mitmele ruumi jagub.

Ühtlasi ilmub näituse avamisega samal päeval ja samas kohas kaks EDASI plaati. Olen selle nime all muusikat teinud juba viimased 6-7 aastat, aga esimene võimalus midagi avaldada saabus alles nüüd. Neil kogumikel on täiesti uusi 2010 aastal tehtud lugusid, värskeid ümbertöötlusi varasemast materjalist ja ka aastal 2004 tehtud vanu asju. Teatud mõttes on kõik siiski uus, sest plaadile pole neist varem midagi jõudnud.

Selgitaks ka pisut muusikalist tausta. EDASIga 2003 aastal alustades mingit eesmärki kindlat stiili järgida polnud. Eelkõige sai see loodud just soovist teha midagi, mis ei oleks kinni popi ja rocki reeglites. Et ei oleks seda tüüpilist mustrit, kus trummid annavad kätte pulsi ja siis rütmi- ning sooloinstrumendid hakkavad selle saatel jämmima. EDASI improvisatsioonilised etteasted olid mõeldud rünnakuna turvaliselt kokkuleppelise meelelahutuse vastu. Niisiis sai aluseks eelkõige dekontrueerimine - EDASIst oli saanud mürakollektiiv, mis kasutas siiski enamvähem tüüpilise rockgrupi instrumente.

Umbes samal ajal, kui sündis EDASI hankisin endale koju arvuti. Hakkasin hulgaliselt muusikat allalaadima ja avastasin muuhulgas, et black metal oli vahepealsete aastate jooksul teinud läbi tohutu arengu. Oli tekkinud loendamatult uusi värskete ideedega underground bände. Tundsin peaaegu sama suurt vaimustust nagu esmakordselt teismelisena black metaliga tutvudes. Tänapäeva BM on murdnud end vabaks kammitsevatest reeglitest. See ei pea enam lähtuma vaid hevist, pungist ja death metalist. Mõistsin, et BMi tumedat müstilist atmosfääri on võimalik kasutada ükskõik millise muusika puhul. See tõdemus oli väga inspireeriv ja julgustav, sest olin märganud, et mul ei õnnestu mitte kuidagi stiililiselt tabada metal-muusikat. Nii sai EDASIst aega mööda projekt, mille kaudu ma püüan peamiselt vahendada oma nägemust black metalist. Olen kohati kasutanud lugudes mitmeid tüüpilisi stiilielemente nagu blastbeat, tremolo kitarr (või selle imiteerimine süntesaatoril), monotoonsus, pikad kordused jne. Kindlasti ka lo-fi helikvaliteet, mis on üks black metali esteetika aluseid.

Ega vist polekski vaja öelda, aga kui mõne jaoks tähendab black metal okultismi, paganlust, looduse kummardamist, surmakultust, negatiivsust või lausa midagi poliitilist, siis EDASIl puudub siinkohal igasugune seos. Mingeid mängulisi viiteid ei saa muidugi kunagi välistada. Kuid kuna igasugune muusika tähendab midagi, siis ma arvan, et antud juhul peegeldub selles mingi abstraktne nihilismi, kaose ja vastuolude armastus.

EDASI "White Tie Black Noise"

Trash Can Dance 2011

TCD05

01 Unknown Critters 02:59

02 Riders Of Apocalypse On Speed 11:38

03 Eisener Besen 03:12

04 Die Lügenrächer 09:33

05 Detsembrikuumus 16:50

06 Missanigra 03:34

07 Kalt Und Gefärlich 03:11

08 Horror Mirror (Original Version) 16:51

Hind 2,5 eurot.

Tiraazh: 50

EDASI "Night At The Museum" 2011

Trash Can Dance 2011

TCD04

01 Horror Mirror 17:38

02 Black Christmas 06:10

03 Kill Or Die 12:46

04 Lovers Rock 09:38

05 Carpathian Beefeater 03:37

06 Missanigra Revisited 03:26

07 Black Valentine 03:55

08 Death After Life 12:14

Hind 2,5 eurot.

Tiraazh: 50

Plaadid ilmuvad 5. jaanuaril.

Huvi korral võta ühendust gtm242@hot.ee.

Vorak "Triumph of the Will"

2010-12-25T04:32:00.005+02:00

Esitaja: Vorak

Aasta: 1996

Zhanr: outsider music, black metal

Riik: Austraalia

Faili suurus: 81,12 MB

Aastatepikkuse ja üha kestva veidra black metali otsingu järel võin öelda, et ma pole kohanud ühtegi bändi, mis ületaks Vorakit. See ei ole isegi mitte maitseküsimus, et mis ühele võib imelik tunduda on teisele normaalne. Vorak puhul ei kehti mingisugused maitse, mõistuspärasuse, debiilsuse, ekstsentrilisuse või huumori piirid. Kõige puhtakujulisem wtf?-kogemus. Ma parem ei üritagi seda kirjeldada, sest piisab pool minutit kuulamisest ja kohe on selge mida ma mõtlen. Taustast niipalju vaid, et Vorak on pärit Austraaliast, ta on lõpetanud konservatooriumi ja tema ülim eeskuju on Wagner. Ega selle peale just ise ei tuleks.

Mediafire

2010 parimad underground black metal albumid

2010-12-21T08:24:00.004+02:00

Mul ei ole kahjuks seda annet, et albumeid paremuse järjestuses ritta seada. Kõigil neil on mingid oma voorused ja vead ja ma ei suuda öelda, millised need olulisemad või vähemolulisemad on. Nii et järjekord pole siin tähtis. Häid plaate ilmus muidugi palju rohkem ja veelgi rohkem ilmus igasuguseid demokassette, aga nagu kombeks on, mainin siiski ainult täispikki albumeid.

Akitsa "Au crepuscule de l'esperance"

Arvestades, et Akitsa on minu jaoks selle kümnendi raw blackmetali kõige omanäolisem bänd ja et praktiliselt kogu nende diskograafia on senini olnud väga tugev, siis jagub mul ainult kiidusõnu ka nende tänavuse aasta kauamängivale, millel on ainult head ja väga head lood. Ei mingit märki väsimusest või ideedepuudusest. Mitmete muude Akitsa iseärasuste kõrval on mu lemmikuks nende trummikäigud. Teatud lugude puhul on tunne, et bass- ja soolotrummi mustrid on laenatud hiphopist. Põhimõtteliselt saaks nende peale räppida.

Book Of Sand "How Beautiful To Walk Free"

Book Of Sand oli üks selle aasta üllatajatest. Põhimõtteliselt on siin tegu kauge 21. sajandi tuletisega "Transilavian hunger"i laadis kiirest ja monotoonsest raw bm'ist. Ainult, et Book Of Sand ei ole oma tremolokütte ja blastbeatidega nii nekro ja talvine kui Darkthrone omal ajal. Miski nende kitarrikäikudes ja erakordselt hea tunnetusega mängitud voolavates rütmides viitaks justkui postrockile, aga see on selline õrn ähmane viide, mis ei kahanda üldsegi siinset adrenaliinikogust.

Brobdingnagian "Pretty Magoo Cancer"

Ka Brobdingnagian üllatas see aasta, sest eelmised plaadid olid küll kompromissitult vihased industrial noise/drone/bm katsetused, kuid ilma erilise originaalsuseta. Aga "Pretty Magoo Cancer" jõlab nagu black metalit teeks 90ndate alguses veel noiserocki faasis olnud Boredoms. Selle aasta kõige happelisem bm'i eksperiment.

Circle Of Ouroborus / Crooked Necks "Ruins Of Resurrection"

Circle Of Ouroborus oli sellel aastal eriti aktiivne. Neil ilmus kaks täispikka albumit, viis EPd ja siis see täispikk split Crooked Necks'iga. Kõrvuti näiteks Akitsa ja Urfaustiga on Circle Of Ouroborus kindlasti üks neist bändidest, kes tõi underground blackmetalisse midagi täiesti uut. Laiemalt said nad tuntuks pärast Urfaustiga tehtud split albumit. Urfaust oli sel ajal juba tõsine kultusbänd, kuid CoO akustilised lõkkeõhtulaulud sel splitil olid veelgi kõvemad hitid. Käesolev Crooked Necksiga kahasse tehtud plaat on seetõttu kuidagi sümpaatselt sarnane. Circle Of Ouroborus on muutunud staazhikaks underground staariks, aga Crooked Necks trumpab nad üle oma vaid kergelt blackmetalile viitava melanhoolse postpunkiga.

Vegas Martyrs "Vancouver Missing Women"

Juba see on omaette saavutus, kui tänapäeval, arvestades tohutut blackmetali uputust, õnnestub teha ligi tunni pikkune veenva kõlaga raw bm'i album. Veenev on siin see, kuidas on lisandumud midagi uut, aga on ka säilitatud teatud vajalikud traditsioonid. "Vancouver Missing Women" rahuldab oma äärmiselt lärmaka lo-fi produktsiooniga black noise'i vajaduse, aga lood ise meenutavad pigem juba mürarokki. Atmosfäär jällegi pigem bm'i laadis.

Wold "Working Together For Our Privacy"

Erinevalt kõigist eelmistest Woldi albumitest olid neil seekord pikad +- 10min. lood. Seetõttu on see ka siiani nende kõige raskemini seeditav plaat, sest harsh noise'i on viieminutiliste atakkidena ikka palju kergem taluda. Mis aga ei tähenda, et nad oleksid muutunud igavamaks või mingil muul moel jamamaks. Algusest peale on Wold olnud kaasaegse black metali kõige kompromissitum ja radikaalsem nähtus ning ka sel aastal õnnestus neil tiitlit kaitsta.

Lonesummer "Satisfaction Feels Like A Tomb"

Mõnikord on nii, et bänd teeb vaid ühe tõeliselt hullumeelse eksperimendi, hoiab muus osas lihtsalt stabiilset kvaliteeti ja polegi nagu rohkem vaja usutavuseks. Lonesummer on just selline bänd. Oma esimesel demoalbumil oli neil lugu, mis algas kurdistava black noisiga ja jõudis paari minuti jooksul sujuvalt välja meeleoluka Collage'i stiilis vokaaljazzini. Tänavuse aasta plaadil ei olnud kindlasti ühtegi nii rabavat pala, vähem silmapaistvaid shoegaze'i ja indietroonika suunalisi stiilisulameid küll, kuid mul on juba sellegi üle piisavalt hea meel, et nad pole mingi suurema möödalaskmisega hakkama saanud.

Zebulon Kosted "Between This World And The Next"

Zebulon Kosted on mu selle aasta kõige suurem üllatus. Selles mõttes, et see USA ühemehebänd on tegutsenud juba aastast 1999 ja on välja andnud 13 (!) albumit ja umbes sama palju split albumeid, aga ma sain temast alles eelmisel nädalal teada. Muidu poleks sest ju midagi, aga ta teeb ikka väga head asja, palju paremat kui nii mõnigi teine huvitavaks peetud artist. Põhimõtteliselt on "Between this world and the next" traditsioonilise garaazhi black metali kõlaga plaat (kui välja arvata samasuguse toore kõlaga eksperimentaalelektroonilised vaheosad), kuid see on tehtud eepilisele progele omase laiahaardelise visiooni ja selge fookusega. Samas on jalad kogu aeg kainelt maas, mingiks romantiliseks või sümfooniliseks ei kaldu kordagi. (Kuna terve album koosneb ainult ühest träkist, siis see juuresolev klipp ei anna kahjuks peaaegu mingit õiget ettekujutust, aga midagi paremat polnud võtta).

Blackdeath "Katharsis: kalte lieder aus der hölle"

Ka Blackdeath oli üllatus. Kõik ülejäänud albumid siin on rohkem või vähem eksperimentaalsed ning ajavad ühtlasi toorelt primitiivset rida, aga Blackdeath on veidi teist masti. Ka muidugi väga vihane ja raju, aga siiski parajalt tehniline, korraliku produktsiooniga ja vanakooli traditsioone järgiv. Ma ei teadnudki tegelikult, et neil see aasta uus plaat ilmus, aga jäi lihtsalt ühes blogis juhuslikult ette ja kuna mulle 2004 ilmunud "Satan macht frei" väga meeldis, siis otsustasin ikkagi ära proovida. "Satan macht frei"l oli mõnus sääsepinina moodi kitarrisaund ja hästi nekro varesekraaksumist meenutav vokaal. Ka siinsel albumil on sarnane huvitav kitarr, aga vokaal on muutunud. Nüüd laulab tüüp enamvähem puhta häälega ning kogu aeg julgelt ja kõvasti mööda. Saksa keeles, kuigi see kõlab tugeva vene aktsendi tõttu rohkem nagu poola keel. Kuidagi õnnestub tal isegi vihasemalt kõlada kui seda tavalist laibakriiskamist tehes.

Cloak Of Displacement "Frusen bjork lund"

Cloak Of Displacement on mingi USA ühemehebänd, kel ilmus see aasta paar albumit ja mul on tunne, et ega sealt vist rohkem ei tulegi midagi, aga vähemalt see "Frusen bjork lund" on päris lõbus. Autentne lo-fi magamistoa bläkk. Eriti puine ja krigisev, lootusetult lonkava rütmiga ja üldse igas mõttes nii vale kui vähegi võimalik.

*Murmuüre "Murmuüre"

Prantsuse bänd, kes pakkus sel aastal umbes midagi sarnast nagu YOGA eelmisel aastal. Kassetisahinate ja ebamääraste süntesaatorimeloodiate vahelt kumavat introvertset blackmetalit.

"Soundlibrary: Ineffable Horror" (Compilation)

2010-12-17T10:25:00.004+02:00

Zhanr: library music / experimental

Faili suurus: 124,99MB

Otsisin muusikat ühe performance'i jaoks ja selle käigus sain kokku library music kogumiku. Sorteerisin järk järgult välja kõige põnevama, müstilisema, pingelisema ja õudustäratavama atmosfääriga lood. Igasugused kosmoseteemalised sündiundamised jäid juba välja, kui liiga etteaimatavad. Samuti jäid välja kõik tavalised õudusfilmilikud kirikuoreli palad ja muu sarnane. Ja muidugi ei mingit popmuusikat ega tantsurütme, ainult kõige seletamatumad abstraktse kõla ja vormi katsetused.

Gerardo Iacoucci - Introversion

Ron Geesin - Epidemic

Egisto Macchi - Microscopia

Ron Geesin - Glass dance

Cecil Leuter - Video-tronics 3

Georges Teperino - Weird sounds no.1

Cecil Leuter - Video-tronics 4

Ron Geesin - Bottling plant

Egisto Macchi - Capsule en panne

Corviria - Trauma infantile

De Wolfe Music Library - Avantgarde, track 9

Daniela Casa - Occultismo

Piero Umiliani - Bande metallique

Ron Geesin - Slow sprinkle

Pete Wilsher & Keith Cheshire - Old dark house

Zanagoria - Diorama e recitativo

Daniela Casa - Dimensione concreta

Eddie Warner - Drug

De Wolfe Music Library - Avantgarde, track 17

Piero Umiliani - Calcolatori elettronici

Nigel Shipway - Desert heat

Daphne Oram - Missile away

Gerhard Trede & His Electronic Instruments - Synthomaniac 1

Di Jarrell - Energia pesante

A.R.Luciani - Sous-marin en plongee

George Fenton & Ken Freeman - Analogue dialogue

Nachum Heiman - Echo 10

Mladen Franko - Spacecraft

Moggi - Automa

Total time: 71min.

Mediafire

Czeslaw Niemen "Ode to Venus"

2010-12-10T23:23:00.005+02:00

Esitaja: Czeslaw Niemen

Aasta: 1973

Zhanr: Progressive rock/Jazz-rock

Riik: Poola

Faili suurus: 46 MB

Esimene kokkupuude Czeslaw Niemeniga oli mul Rahvusraamatukogu muusikasaalis. Seal sai kuulata (ja salaja kassetile salvestada) plaati "Aerolit". Mis puutub progerokki, siis see on arvatavasti tuntuim tema selles stiilis tehtud album. Muidugi väga hea ka, olin tollal ja praegugi sellest vaimustatud. Aga oli üks asi, mis mind alguses üsnagi häiris - nimelt Czeslaw Niemeni hääl. Tal on selline teatud tüüpi maneer - pidevalt häälepaelte rebenemise piiril ja bluesilikult käre - ja kui just niisuguse laulmise fänn ei ole, siis vajab see harjumist. Aga ta laulab lihtsalt nii hästi, et seda on võimatu ignoreerida. Ma vist ei teagi ühtegi teist nii jõulise häälega vokaalakrobaati, kes samas suudab ka oma häält viimseni kontrollida. Niemenil tegelikult ühtegi halba plaati polegi, mõned on ainult huvitavamad kui teised. Kõige eksperimentaalsem on vast "Katharsis", mis on nagu elektrooniline krautrock nagu seda tegid Cluster ja Harmonia. Aga selle panen võibolla hiljem üles, sest pole teda hetkel arvutis ja ei viitsi plaadiriiulist otsima hakata. Mis puutub nö. klassikalisse Niemenisse, siis hetkel eelistan kõige enam "Ode to Venus"t.

Mediafire